Väga tore raamat (Jaanus Piirsalu)

Päikest, proua Katajeva!

Olen Postimehe ajakirjanik, kes Venemaa asjadest kirjutab. Hiljuti käisin Petserimaal ning teemasse sisseelamiseks lugesin läbi Teie mälestuste raamatu “Seal, kus ma sündisin”. Väga tore raamat, sain lugemiselamuse. Suure südamesoojuse ja siirusega kirjutatud raamatu tunnen ma kohe ära ja Teie raamat on kindlasti selline. Aitäh raamatu eest!

Mul on Teile ka üks küsimus. Te kirjutate raamatu, et Teie isa teenis sõja ajal sanitaarpataljonis ning muu hulgas kirjutas ta surmateateid. Mind pani see kohe mõtlema, et mis tunne võib olla selliseid kirju päevast päeva kirjutada. Ma saan raamatust aru, et Teie isa ei tahtnud sõja-ajast väga rääkida, aga ega ta juhuslikult sellest oma kohustusest midagi ei rääkinud? Mind huvitab see, et kas ta pidi alati kirjutama ühte ja sama teksti või oli tal võimalus midagi ka omalt poolt lisada? Ja kui oli, siis kas ta kirjutas midagi omalt poolt juurde?

Veelkord: suur aitäh Teile raamatu eest! Ma muide käisin mõnedes kohtades, mida Te ka raamatus nimetate: Radaja, Salesse, Pangjavitsa.

Ja kohtusin ka ühe inimesega, kes Teil raamatus läbi jookseb – Sippuli Siinaga, kelle foto ma Teile kaasa panen! Radajal kohtasin Eestis elavat Vallit, kes oli Siina käe all koolis käinud ja tema väitis, et ta oli olnud väga karmi käega õpetaja….

Rõõmu soovides,

Jaanus Piirsalu