Peidus poeetilises aias
EKATERINA VELMEZOVA
Nadežda Katajeva-Valgu kirevas luulekogus „Minu maine ring“ on esil Tartu, lilled ja perekond.
Mis maailmas ka ei juhtuks, ka kõige raskematel aegadel on vaikses ja õitsvas aias alati mõnus olla. Kahekordselt mõnus on sattuda sinna ootamatult. Niisugune õitsev aed, kust julmal ajal jõudu ammutada, on Setomaalt pärit Tartu autori ja kirjastaja Nadežda Katajeva-Valgu luuleraamat „Мой круг земной“ ehk „Minu maine ring“.
Nii eesti- kui ka venekeelsed lugejad tunnevad Nadežda Katajeva-Valku mitmeti tema Tartus asuva kirjastuse Dialoog järgi. See kirjastus andiski 2022. aastal välja nimetatud raamatu, mis, nagu ütleb teose lühike annotatsioon, sisaldab poole sajandi jooksul (1966. aastast 2022. aasta märtsini) „eri kohtades ja riikides kirjutatud tekste. Raamat koosneb seitsmest poeetilisest tsüklist, kus autor meenutab armastusega vanematekodu, räägib kaotustest ülesaamisest ja elu igavesest jätkumisest lastes, lastelastes ja inimtöös“. Kogumiku mõned poeetilised tekstid on siiski täidetud riikide ja rahvaste traagiliste sündmuste valu kajaga: parvlaev Estonia katastroof, COVIDi pandeemia, sõjakeeris …
Osa raamatus avaldatud tekstidest on tõlgitud teistesse keeltesse: eesti keelde (tlk Lepikult, Rebane, Vananurm), seto (tlk Vananurm), soome (tlk Mallinen), saksa (tlk Gutmacher ja Kalischer), inglise (tlk Miller Stone), itaalia (tlk Galvagni), prantsuse (tlk Velmezova) ja leedu keelde (tlk Čepaitis). Enamik tõlkeid on tehtud eesti keelde, mis pole muidugi juhuslik, sest ilmselgelt domineerib raamatus „eesti komponent“. Suurem osa luuletusi on kirjutatud just eesti kultuuriruumis, näiteks Koidula piiripunktis, Tamme talus Tartumaal, aga peamiselt Tartus, mis esineb paljudes luuletustes ja millele on pühendatud raamatu alaosa „Tartu käsikirjad“. Autor kõneleb Tartuga nagu lähedase sõbraga: „Mu sõber, mu Tartu, // Olen jälle sinuga!“ Kõik piirid osutuvad luulekogu õitsvas aias siiski suhtelisteks. Kogumiku geograafia viib lugeja nii autori kodupaika Petserisse kui ka kõledasse, Dostojevski stiilis kollasesse Peterburi, vihmasesse Inglise linna Bournemouthi ja kevadisse Londonisse, Hispaania saartele ja öisesse Frankfurti, et lõpuks naasta autorile armsasse Tartusse.
„Taimed ei tunne piire,“ kirjutab Nadežda Katajeva-Valk – ja tema raamatu taimestik on tõesti tähelepanuväärne. Luulekogu lehtedel puhkevad õide sirelid ja teeroosid, õitsevad magnooliad, „pelargoonid põlevad tulega“, nutvad õunapuud kasvatavad oksi allapoole … Lühikeses eessõnas kirjutab Nadežda Katajeva-Valk lillede ja luule seosest oma elus: „Juhtus nii, et lilledest ja luuletustest, mis mind rõõmsatel ja kurbadel päevadel saatsid, sai mu elu kõige tõelisem armastus.“ Autor rõõmustab, et tal on õnnestunud vanaema ja ema armastus edasi anda ka tütrele, raamatu illustraatorile Liina Görtzenile. Eraldi tulebki esile tõsta kujundust, raamatu kui poeetilise aia suurepärast peegeldust. Illustratsioonideks on valitud fragmendid maalidest „Magnoolia“, „Roosikimp toomingaga“, „Vihm aias“, „Pojengid“, „Kollased iirised“ ja „Gladioolid“. Tütar ja lapselaps, vanaema ja ema, nõbu ja kaasa, maja, aed, kass, kodukohad ja raamatud – kõik need on püsivad väärtused. Need annavad elujõudu ajal, mil maailm näib olevat hulluks läinud. Just seda leiab lugeja Nadežda Katajeva-Valgu raamatu poeetilisest aiast.