Aleksandr Kozintsev KUI LANGEV LEHT OSUTUB LIBLIKAKS Ekaterina Velmezova. Aeg, lõpp ja algus. Tartu: Dialoog, 2021 – 136 lk.

Meie ees on suurepärase vene-šveitsi lingvisti Ekaterina Velmezova esimene isiklik luulekogu. Varem on temalt ilmunud raamat eesti luuletaja Jaan Kaplinski loomingu tõlgetega. Variatsioone Kaplinski teemal leiame ka sellest kogust. Kaplinski: Mis vahe on tollel ja sellel? Sõnad „tollel“ ja „sellel“ on sarnased kõlalt, kuid mitte mõttelt. Keelemärgi meelevaldsuse postulaadist hoolimata muutuvad argikeeles kokkusobimatud sõnad luulekeeles sarnaseks. Seda näitab meile Velmezova. Ühes tema kahest eestikeelsest luuletusest –
mis vahe on tahtel ja tähel
mis vahe on pahal ja pahel  –
on kokku kakskümmend parallelismi. Autori lingvistiline vaist muudab ka argise hüperkorrektsiooni inspiratsiooniallikaks. Uinuda püüdes ta pomiseb: „опенки опята маслята ребята ребята ребенки“. Ja igas grammatiliselt õiges, kuid pealtnäha seosetusfraasis võib alati leida teatava mõtte. Nii vastab Velmezova Chomskyle:
где в чащах безлесых туманы повисли,
где нет ни сморчков, ни осенних опят…
…Бесцветные, ярко-зеленые мысли,
устав от безделья, яростно спят.

(kus metsatud padrikud on udusse mähkunud

kus pole mürkleid ega sügisesi mampleid …

…Värvitud erkrohelised mõtted

tegevusetusest väsinuna magavad raevukalt.)
Kogumiku sissejuhatuses on epigraaf:
Tahtsin püüda langevat lehte –
see aga osutus liblikaks!..

…Ja ta istus ise minu peo peale
Liblika ja lehe sarnasus on samuti omavoliline, kuid nagu näitas Goethe, võib poeetilise lähenemise taga peituda sügav struktuurne seaduspära. Kas on aga põhjendatud sarnasus poeedi ja inimese vahel, keda on kujutatud portreel, mis on loodud maailma teises otsas poolteist sajandit tagasi (selline on Whistleri tütarlaps valges)? Kindlasti mitte, kuid luuletus, mis oli sellest sarnasusest ajendatud, kannab pealkirja „Autoportree katse“ ja lõpeb sõnadega „Ja ikkagi – mina ei ole mina…“. Rangelt võttes on omavoliline ka vestlus Verlaine’iga, sest autor ei olnud ju tema kirja adressaat:
Brune encore non eue,
Je te veux presque nue…
(Brünett pole veel puudutatud,

Tahan sind peaaegu paljana…)

Kuid autor vastab – loomulikult mitte Verlaine’ile:
…Et moi, je ne veux que danser –
avec toi ou avec le vent…
(Aga mina, ma tahan ainult tantsida –

sinuga või tuulega…)

Velmezova prantsuskeelsest luulest saame lugeda:
…quand il faut dire adieu
a ce qui n’aura pas lieu
Ce qui n’a pas eu lieu…
(…kui on vaja jumalaga jätta

seda mida ei ole

Seda mida polnud…)

Ja vene keeles:
все что было и не было будет не будет – уже не случится

(kõik, mis oli ja ei olnud, saab ei saa olema – enam ei juhtu)See luuletus algab sõnadega: „Болезненный надлом бытия…” (Olemise valulik kokkuvarisemine). Meeleolult sarnane on üks teine luuletus, kus autor kirjeldab Andrejevski skrivnust, kus:

бесснежье. слякоть. темнота
снаружи – боль и пустота
внутри – бесснежья дождь холодный

(lumetus. lörts. pimedus

väljas on valu ja tühjus

sees on lumetuse külm vihm)

Pöörakem tähelepanu sellele, kuidas sisemise (see on kehastunudmaastikus) ja välise (seda on kujutatud tunde, mõtte ja luulerütmina) vahekord on tagurpidi pööratud. Avatud intertekstuaalsust on kogumikus vähe ja seda on irooniliselt (isegi graafiliselt) rõhutatud: И скучно, и грустно, и хочется плакать… (on igav, ja nukker, ja tahaks nutta…)

Velmezoval on ka armastus- ja haiglaluulet (osa „Mes hôpitaux“), mis on täis kannatusi, kuid ta on suutnud ka füüsilise piina muuta luuleliseks ja õilsaks:
Злую боль я превращу
в злобную дикую кошку
она от меня убежит
но когда захочет вернуться,
вернется домашним зверьком
ласковым, милым и кротким

(Kurja valu muudan

tigedaks metsikuks kassiks

ta jookseb mu juurest ära

aga kui tahab tagasi tulla

naaseb hella, armsa ja

malbe kodukiisuna)

Ekaterina Velmezova luule paelub nii lihvitud vormi kui ka harukordse hingelise üllameelsusega.

(Vene keelest tõlkis Rimma Sang)