Euroopa Nõukogu (EN, ing Council of Europe) poolt on loodud keeleoskustasemete süsteem. Lähtutakse kolmest keeleoskustasemest:

a)   algeline keelekasutus, ing Basic User – A;

b)   iseseisev keelekasutus, ing Independent User – B;

c)    vaba keelekasutus, ing Proficient User – C.

Need kolm laia taset jagunevad igaüks omakorda kaheks kitsamaks tasemeks: A1, A2, B1, B2, C1, C2, mida saab vajadusel veelgi kitsamateks tasemeteks jagada, nt. A1.1, A1.2, A2.1, A2.2 jne. Keeleoskust kirjeldatakse osaoskuste kaupa: mõistmine – kuulamine ja lugemine, rääkimine – suuline suhtlus ja suuline esitlus ning kirjutamine. Keeleoskustasemed ja osaoskused on defineeritud EN dokumendis – Euroopa keeleõppe raamdokument: õppimine, õpetamine ja hindamine (Common European Framework of Reference for Languages: learning, teaching and assessment, lühendatult CEF 2001).

Keeleoskussüsteemi alusel on loodud Euroopa keel(t)emapp, mille eesmärgiks on:

• motiveerida õppijaid avardama ja mitmekesistama oma keel(t)eoskust igal tasemel;
• kanda hoolt omandatud keele- ja kultuurialaste oskuste registreerimise/kajastamise eest.

Hinnatakse pädevust, mitte seda kus või kuidas see on omandatud (koolis või väljaspool seda, kursustel või iseseisvalt õppides). Pädevust saab hinnata enesehindamiskaala alusel.

Keelemappidele on kehtestatud ühtsed põhimõtted ja koostatud vastavad juhendid, kuid iga riik töötab välja oma keelemapi(d). Eesti variandi väljatöötamisega alustas Haridus- ja Teadusminstri juurde loodud töörühm 2003.a. suvel. Lisainfot vt. aadressilt: http://www.hm.ee/.